Mul oli au sellel õhtul ka kõne pidada. Otepää Gümnaasiumi vilistlasena oli see minu jaoks erilise tähendusega. Veetsin selles koolis kaksteist aastat ning saalis istus ka õpetajaid, kellel on olnud oluline roll minu enda kujunemisel.

Mida rohkem aega kooli lõpetamisest möödub, seda selgemalt saan aru, et kõige väärtuslikum, mille koolist kaasa võtame, ei ole alati õpitud teadmised või saadud hinded. Sageli on selleks hoopis inimesed ja väärtused. Õpetaja, kes oskas õigel hetkel julgustada. Kes märkas, kui midagi oli valesti. Kes nõudis rohkem, sest uskus, et oleme enamaks võimelised. Õpetaja ei pruugi kunagi teada, kui suur mõju võib olla ühel vestlusel, ühel lausel või lihtsalt sellel, et ta otsustas kedagi märgata ja kuulata. 

Rääkisin oma kõnes ka sellest, et hariduse kvaliteeti ei saa mõõta üksnes hinnete, eksamitulemuste või statistikaga. Need on olulised, kuid hariduse kõige tähtsam tulemus on inimene – noor, kes tunneb oma tugevusi, oskab teistega arvestada, saab elus hakkama ja oskab olla õnnelik.

Kõigi meie haridusotsuste keskmes peavad olema lapsed. Mitte süsteemi mugavus ega harjumuspärane töökorraldus, vaid see, millise kasvukeskkonna me neile loome.

Otepää valla hariduses seisavad ees olulised arengud ja valikud. Uue lasteaia rajamine, tervikliku hariduslinnaku kujundamine ning meie koolide ja lasteaedade tuleviku kindlustamine nõuavad läbimõeldud otsuseid ja head koostööd.

Peame seejuures arvestama ka tegelikkusega – laste arv väheneb ning haridusvõrgu korraldamisel ei pruugi kõik otsused olla lihtsad. Minu jaoks on aga oluline, et kvaliteetne haridus oleks ka tulevikus kättesaadav Otepääl, Pühajärvel, Pukas ja Keenis ning et meie koolidel ja lasteaedadel säiliks nende oma nägu ja tugevused.

Kõige selle juures ei tohi me unustada üht lihtsat tõde: ükski uus koolimaja ega kaasaegne õppevahend ei asenda head õpetajat.

Õpetaja töö ei piirdu teadmiste edasiandmisega. See tähendab ka märkamist, kuulamist, suunamist, julgustamist ja vahel lihtsalt olemas olemist. Just selle eest väärivad meie õpetajad tunnustust mitte ainult õpetajate päeval, vaid igal päeval.

Suur aitäh kõigile Otepää valla õpetajatele ja haridustöötajatele teie pühendumise, kannatlikkuse ja hoolimise eest! Ning palju õnne kõigile, keda tänavusel galaõhtul tunnustati!

Jagan siin ka oma reedesel õpetajate päeva galaõhtul peetud kõnet täismahus.

Minu kõne Otepää valla õpetajate päeva galaõhtul

Head õpetajad ja haridustöötajad!

Mul on väga hea meel olla täna siin koos teiega ja tähistada õpetajate päeva.

See on üks nendest päevadest, mil ütleme välja midagi, mida peaksime tegelikult ütlema palju sagedamini – aitäh.

Aitäh teie töö, kannatlikkuse, pühendumise ja hoolimise eest.

Olen ise Otepää Gümnaasiumi vilistlane. Käisin siin koolis kaksteist aastat ning kui ma täna saalis ringi vaatan, näen mitmeid õpetajaid, kellel on olnud oluline roll selles, milliseks inimeseks olen kujunenud.

Ja mida rohkem aastaid kooli lõpetamisest möödub, seda selgemalt mõistan, et koolist ei võtnud ma kaasa ainult teadmisi ja õpitud valemeid.

Palju olulisemana jäävad meelde inimesed.

Õpetaja, kes uskus sinusse, kui sa ise veel ei uskunud. Kes oskas õigel hetkel öelda mõne hea sõna. Või kes nõudis rohkem, sest teadis, et sa oled enamaks võimeline.

Ja vahel jäävad meelde ka hetked, kus oleks võinud olla rohkem mõistmist või hoolimist.

Olen oma kooliteel kogenud mõlemat – aga – mul on hea meel, et ülekaalus olid siiski inimesed ja väärtused, millest olen saanud midagi olulist kaasa kogu eluks.

Õpetaja ei pruugi kunagi teada, milline tema öeldud lause jäi ühe noore inimesega aastakümneteks või millal tema hoolimine aitas kellelgi keerulisest hetkest üle saada.

Selle töö tulemusi ei saa alati Exceli tabelisse panna ega mõõta ainult hinnete ja eksamitulemustega.

Need on küll olulised, aga kooli kõige olulisem tulemus ei ole number.

See on inimene.

Noor inimene, kes tunneb ennast ja oma tugevusi, oskab teistega arvestada, saab ühiskonnas hakkama ning – mis minu arvates on väga oluline – oskab olla õnnelik.

Seepärast peame haridusest rääkides endalt alati küsima: kelle jaoks me seda kõike teeme?

Vastus saab olla ainult üks – laste jaoks.

Mitte selle järgi, kuidas on süsteemil kõige mugavam või täiskasvanutel kõige lihtsam. Meie otsuste keskmes peab olema iga laps ja keskkond, mille me tema kasvamiseks loome.

Mul on hea meel, et Otepää valla hariduses on põhjust tulevikku vaadata. Kerkib uus lasteaed ning kujuneb välja terviklik hariduslinnak, kus on koos lasteaed, koolid, huvikool ja võimalused huvitegevuseks.

Meie koolid ja lasteaiad Pühajärvel, Pukas ja Keenis ning Audentese spordigümnaasium – igal neist on oma nägu ja tugevused. Kõigis neis tehakse iga päev sedasama olulist tööd – aidatakse lastel kasvada ja kujuneda inimesteks.

Minu jaoks on oluline, et vaataksime Otepää valla haridust ühe tervikuna. See ei tähenda, et kõik koolid ja lasteaiad peaksid olema ühesugused. Vastupidi – meie tugevus peitub nende erinevuses ja identiteedis.

Samas peame ausalt vaatama otsa ka tänasele reaalsusele. Meid jääb vähemaks ja laste arv väheneb. See tähendab, et lähiaastatel tuleb meil tõenäoliselt teha ka haridusvõrku puudutavaid otsuseid. Need ei pruugi alati olla lihtsad.

Meil on üks Otepää vald ja üks ühine haridustee. Peame pingutama selle nimel, et meie koolid ja lasteaiad oleksid tugevad ka tulevikus ning Pühajärve, Puka ja Keeni põhikooli lõpetajate jaoks oleks Otepää Gümnaasium loomulik esimene valik.

See eeldab, et pakume siin haridust, mille kvaliteedis ei pea kahtlema.

Ühes asjas tahan aga olla väga selge: ükskõik milliseid muudatusi meil lähiaastatel haridusvõrgus teha tuleb, saan lubada, et ka aastal 2040 on kvaliteetne haridus kättesaadav nii Pühajärvel, Keenis kui ka Pukas.

Nendes samades paikades, kus haridust on antud juba aastakümneid.

See on meie vastutus nende piirkondade laste ja perede ees.

Aga see ei sünni iseenesest. Selleks peavad pingutama vald, koolid, õpetajad, lapsevanemad ja kogukond. Peame olema valmis koostööks ja muutusteks, lähtudes alati sellest, mis on parim meie lastele.

Sest lõpuks ei määra hariduse kvaliteeti ainult see, millises majas laps õpib.

Ükski uus maja ei õpeta last.

Ükski kaasaegne klassiruum ei märka, kui lapsel on raske.

Ükski nutikas tehnoloogia ei asenda inimest, kes oskab õigel hetkel julgustada, kuulata ja öelda: „Ma usun sinusse.“

Selleks on vaja õpetajat.

Ja ma tean, et õpetajaks olemine ei ole täna lihtne. Teilt oodatakse palju enamat kui teadmiste edasiandmist – kuulamist, märkamist, motiveerimist ja vahel lihtsalt olemas olemist.

Kõige selle keskel tuleb säilitada midagi väga olulist – hoolivus.

Oskus näha klassi asemel lapsi. Õpilaste arvu asemel inimesi. Ja tulemuste taga iga lapse isiklikku teekonda.

Head õpetajad!

Te ei pruugi oma töö kõige olulisemaid tulemusi näha täna ega isegi selle õppeaasta lõpus. Mõnikord saab inimene alles kümme või kakskümmend aastat hiljem aru, mida üks õpetaja talle tegelikult kaasa andis.

Mina saan täna siin seistes öelda, et paljud teie seast on mulle midagi kaasa andnud.

Ja selle eest olen ma siiralt tänulik.

Soovin teile jõudu, tarkust ja kannatlikkust. Aga üle kõige soovin, et teil jätkuks ka edaspidi seda kõige väärtuslikumat – soovi märgata ja hoolida.

Sest lõpuks ei jää koolist järele ainult tunnistused, hinded ja statistika.

Jäävad inimesed.

Ja see, millisteks inimesteks nad meie kõrval kasvavad, ongi hariduse kõige suurem väärtus.

Head õpetajad ja haridustöötajad!

Täna on teie õhtu. Õhtu, mil saame teid tänada ja tunnustada kõige selle eest, mida te iga päev meie laste ja kogukonna heaks teete. Südamest aitäh teile!